Miinimumpalga tõus kui ettevõtja auküsimus

Tööandjate Keskliit avaldas äsja soovitused riigile, tõstes keskmesse inimese heaolu ja majanduse arengu. Tegelikult ei ole tosina aasta jooksul Eesti majanduses loodetud edasiminekut toimunud. Meie konkurentsivõime pole võrreldes teiste riikidega paranenud - ekspordi kasv on peatunud, hinnad kasvanud palkadest kiiremini ning lisaks on viimase viie aasta jooksul välismaal elavate Eesti inimeste arv kahekordistunud. Senise töötleva tööstuse tootlikkuse juurdekasvu juures jõuame Euroopa Liidu keskmisele tasemele alles 100 aasta pärast. Tööandjatel on täiesti õigus – pingutama peab lisaks ettevõtjatele ka riik.

Kui soovime, et Eesti majandus ja konkurentsivõime kasvaksid senisest kiiremini, peab riik majandusprotsesse teadlikult suunama. Üks arengule innustamise võimalus on püstitada jõulisi eesmärke, mis motiveerivad pingutama. Ambitsioonikas, kuid saavutatav eesmärk oleks ka töövõtjate ja tööandjate kokkulepe alampalga tõstmiseks, olgu siis 800 või 1000 euroni. Huvitatud peaksid sellest olema kõik – nii riik, töötajad kui ka tööandjad.

Valitsus ei tohi jääda pealtvaatajaks, oodates, et tööandjad võtavad kogu vastutuse alampalga tõstmise või töövõtjad selle nõudmise eest endi õlule. Eesti konkurentsivõime paraneb vaid siis, kui paraneb ettevõtete juhtimise tase ning kasvavad tootlikkus, ekspordisuutlikkus ja palgad. Ambitsioonikaks sihiks tuleb seada, et pea kõik Eesti 600 000 töötajat osaleksid riigi toel järgmise viie aasta jooksul vähemalt ühel täienduskoolitusel, mis võimaldaks neil oma oskusi arendada.

Erisoodustusmaksust tuleb vabastada kõik tööandja poolt tehtavad töötaja tasemeõppe kulud. Väikese riigina peame ühtlasi pürgima võimalikult täieliku tööhõive poole, et iga inimene, olenemata vanusest, puudest või elukohast, saaks soovi korral teha jõukohast tööd. Paindliku töötamise soodustamiseks tuleb tööandjatele luua võrdväärsed tingimused osaajaga töötajate värbamiseks ning kaotada sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse nõue.

Lisaks sellele, et alampalga tõusu taotledes võtab riik endale kohustuse aidata ettevõtetel tõsta konkurentsivõimet ning innustada töötajaid õppima, kannab meede ka õigluse ja heaolu mõõdet. Oluline pole mitte pelgalt ühiskonna kogurikkuse hulk, vaid ka see, kuidas rikkus ühiskonna liikmete vahel jaotub. Inimarengu aruande 2012/2013 andmetel peab sissetulekute erinevusi Eestis liiga suureks kaks kolmandikku elanikest, mis on riikide võrdluses tähelepanuväärselt kõrge näitaja. Rikkus on teatavasti kahaneva piirkasulikkusega nähtus, mistõttu loob rikkuse suurendamine suhteliselt vähem heaolu kui vaesuse vähendamine. Näiteks suurendades 355 eurost alampalka saava inimese sissetulekut 100 euro võrra, parandame tema heaolu ja motiveeritust märksa enam kui suurendades 100 euro võrra 3000 eurot kuus teeniva inimese sissetulekut.

Tähtis on seegi, et alampalga tõus ei puudata vaid alampalga saajaid. Majandusuuringud kinnitavad, et alampalga tõusul on nn ülekandeefekt, mistõttu tõusevad palgasurve tulemusena ka teiste mediaanpalgast (705 eurot) väiksema sissetulekuga inimeste palgad. Statistikaameti andmetel tulevad neist, kelle palk ei küündi mediaanpalgani, tänases Eestis raskusteta toime vähem kui pooled töötajatest.

Neid inimesi, kes täistööajaga töötades teenivad kõigest 355 eurot kuus, on Eestis 40 000-60 000. 355 eurot tähendab, et töötaja saab igas kuus kätte 300 eurot. 2012. aastal elasid suhtelises vaesuses need, kelle netosissetulek jäi alla 329 euro kuus. Niisiis on kaheksa tundi päevas tööd tegev ja miinimumpalka saav inimene määratud vaatamata tööpanusele virelema.

Ettevõtted on suutelised kohanema kuni 70protsendilise alampalga tõusuga, ilma et nad peaksid töökohti kaotama. Oktoobri alguses toimunud konkursi ettevõtluse auhinna võitjatest ei unustanud pea keegi oma töötajaid tänamast. Niisamuti võiks iga ettevõtja jaoks olla auküsimus alampalgast kõrgema palga maksmine, sest tähtsaim väärtust loov vara ei peaks saama töö eest palka, mis võimaldab vaevu ots otsaga kokku tulla.